Sissejuhatus

Tüüpilise neurootiku lause esimesel ilusal ja soojal maikuupäeval: "Mõtle kui õudne, lehed pole veel lahtigi ja kuu aja pärast läheb juba pimedamaks".

Gestaltteraapia pole tingimata võimalikult positiivse mõtteviisi õpetus, ta on õpetust kuidas olla praeguses hetkes ja selles hetkes võib olla nii meeldivat kui ebameeldivat.

Neurootiline eluviis sisaldab mõlema vältimist. Kui hetk on meeldiv, heidutatakse ennast ohtudega, mis kohe tulevikus tulla võivad, kui hetkeolukord on ebameeldiv, püütakse tegelda kõige muu võimalikuga kartuses, et raskele olukorrale ausalt silma vaatamine pole jõukohane. Tegelikkuse ähmastamiseks mooduste leidmisel tavaliselt loovusest puudu ei tule. Neurootik, nii nagu seda mõistab gestaltteraapia, on see, kes ei ela praeguses hetkes ja keskkonnas. Ta elab oma fantaasiates ja eelarvamustes, uskudes, et see ongi elu. Aga tegelikku elu ega elamist ei ole ta veel avastama hakanudki.

Kui enamus teraapiaid käsitleb inimest kui tervet või haiget ja seda haiget nähakse kui teelt eksinut, kes tuleb terapeudi käe kõrval õigele rajale tagasi juhatada, siis gestaltteraapial on usku inimese enese paremasse äranägemisse. Gestaltteraapia näeb inimest kui oma enese elu eksperti ja vastutusvõimelist oma enese otsuseid tegema. Terapeudi abi pakutakse vaid nende külgede avastamiseks, millest eneses veel päris teadlik ei olda. Gestaltteraapias on terapeut tähelepanija ja esilekutsuja.

Sageli kardetakse gestaltteraapiat tema eeldatava frustreerivuse pärast. Tegelikult on kogu frustratsioon selles, et teine inimene tõeliselt on siin ja praegu koos sinuga ja paneb sind tähele. Ideaalidele ja saavutustele orienteeritud ning inimlikku soojust hülgavas ühiskonnas võib esimese hooga isegi see olla juba liiga palju. Eriti kui siiani ollakse pühendanud kogu oma energia aktiivsele tegutsemisele ja sooritamisele vältimaks võimalikku ja hirmutavat enesega kahekesijäämist. Hirmutav on aga vaid see, mida ei tunta. Gestaltteraapias saab seda tundmatut tundma hakata ja taasavastada hulk energiat, mis siiani on olnud soovimatu tahaplaanile surumise teenistuses. Oma negatiivsed küljed, mida kardetakse, on negatiivsed vaid niikaua kui nendega tuttav ei olda. Läbi uurides ja omaks võttes saavad nad loovuse ja positiivse energia allikaks.

Gestaltteraapiaga seoses räägitakse palju vastutuse võtmisest ja mõistetakse seda vastutuse võtmist sageli ka valesti. Igapäeva elus seostub vastutuse võtmine kohustuste võtmisega. Enamasti on kohustused seotud teistega ja teiste ootustega. Ja enamasti on sedalaadi vastutus pigem see, mida tahaks vältida kuid siiski raske südamega võtad.

Gestaltteraapias käsitletakse vastutust pigem kui vastuse andmise võimelisust. Suutlikust reageerida keskkonnale adekvaatselt. Võimet näha ennast selgelt ja näha ümbritsevat selgelt ja teha otsus oma käitumise osas igas hetkes täie teadlikkusega oma otsustamise põhjustest. Gestaltteraapia järgi on vastutusvõimetu käitumine seesugune, mis on ajendatud soovist "ellu jääda" ja seega vastata nende ootustele, kellest sõltume. Teha oma otsuseid, et mitte liigselt teisi häirida ja oma positsiooni sellega ohtu seada. Sellega aga pannakse vastutus oma käitumise eest teistele, nemad otsustavad meie tegude suuna, isegi kui see ei ole välja öeldud. Me kanname vimma inimeste vastu, kes "sunnivad" meid nõnda käituma ja keskkonna vastu, mis "paneb" meid ennast halvasti tundma.

Suur osa gestaltteraapia tööst tehakse selle vastutuse tagasi võtmise nimel. Miks võtta vastutus endale? Peamiselt selleks, et olla vaba oma valikutes ja mitte sõltuda ja jääda alatiseks ümbritsevaid oma ebaõnnes süüdistama või hästiminekutes alandlikult tänama. Vastutuse võtmine on hirmutav, kuna tundub esialgu vastandumisena ja vahel lausa rünnakuna harjumuspärase ümbruse suhtes. Ka harjumuspärane ümbrus annab meie esimestele vastutuse võtmise katsetele hoolega oma rahulolematut tagasisidet. Kogu maailm on käsitletav tervikuna ja igasugune muutus ses tervikus põhjustab tasakaalust väljamineku, mida kiiresti tasandada püütakse. Sellised on ka meie lähisuhted ja sellega seletub, miks viltuvedavaid suhteid lähedastega on raske muuta. Siiski on pingutust jätkates võimalik jõuda uue ja parema tasakaaluni, kus valikud, mis tehakse on enda omad ja imestusega märgata, et ka ümbrus harjub sellega ning hakkab uut moodi reageerima. Kaob järjest rohkem manipulatiivseid ja tuleb juurde tõeliselt rahuldust pakkuvaid suhteid. Iga tehtud valik annab kinnitust oma vastutustundliku valikuviisi tõhususele ja tasuvusele. "Ellu jäämise strateegialt" ollakse liikunud elamisele. Keskkonna ootustele reageerimise asemel ollakse liigutud keskkonnaga läbirääkimistesse oma vajaduste ja soovide parema rahuldamise nimel.

Olles enamuse oma elust tegutsenud selliselt, et teisi õnnelikena hoida, ei pruugi teadlik olemine sellest, mis on minu vajadused ollagi niisama lihtne. Kuidas saada teadlikuks sellest, mida tegelikult vajan, ootuste ja ähvarduste virrvarris, mis mind ümbritseb ja mille nimi on igapäevaelu? 

Ka  teadlikuks saamine ei ole riskivaba, sest uus teadmine võib mind varustada üllatusega, et ma ei sobi oma taasavastatud vajadustega praegusele töökohale või lähisuhtesse. Muutus on ju vaevarikas ja ebamugav. Samas arendav ja piire avardav sellisel määral, et tegelikult tasub riski ära. Pingutus tundub ületamatu vaid kaugelt vaadates ja kartes Selle sees olles hakkab maailm kaasa aitama ja uued võimalused kerkivad teele kergemini kui varasemas maailma vastu võitlemise ebaõiglases lahingus. Igas hetkes eraldi võttes on elu tegelikult lihtsam kui ettepoole või seljataha vaadates tundub. Igaaastane kevadpuhastuski tundub tagantjärgi selline, et oleks ette teadnud, et teha tuleb nii palju poleks kunagi viitsinud alustada. Paljalt mõte sellel oleks igasuguse lootuse võtnud. 
Keskendudes sellele, mis toimub siin ja praegu saab vabastada end suurest hulgast ärevusest tuleviku pärast ja vaevarikastest mõtetest mineviku pärast. Tundub ohtlik ja vastutustundetu mitte kümmet sammu ette- ja minevikuõppetunde läbi mõelda, aga tegelikult on elu just see, mis juhtub siin ja praegu, enamasti sel ajal kui sa teed teisi plaane. See, mida teed praeguses hetkes, suunab tegelikult tulevikus juhtuma hakkavat. Ja selleks, et toimida parimal võimalikul moel läheb vaja kogu tähelepanu ja energiat. Ka seda energiat, mis toimetab tagaplaanil mineviku ja tulevikuga. Samuti on siin ja praegu hetkes kergem aru saada, mida tegelikult vajatakse. See on täpselt sama kergesti tuvastatav kui temperatuur naha vastas, koogilõhn ninas, merevaade silmis. Väga lihtsatest asjadest hakkabki kõik pihta. Lihtsatest asjadest moodustub gestalt.

Ja kui pöörad tähelepanu, siis moodustuvad ja saavad lõpetatud ka need gestaldid, mis kunagi lahtiseks jäid, kuna keskkond polnud siis nende loomiseks piisavalt sõbralik.

Kaire Varrak (MSc Psych)